Kadakas Ja Neiu

Kord kadakate keskel nuttis väike neiu
Meri oli võtnud ära tema peiu
Ei olnud puud nii kõrget, mis varjanuks ta valu
Ja neiu vaikselt palus:
"Kadakake, kangekene, võta ära pisar,
Mata hinges kisa,
Ole mulle visa,
Kasva minu õnnetundeks,
Kasva hästi suureks,
Kasva nii, et mere taga, minu poiss mind kuuleks!"
Aega läks ja neiu nuttis, puu ei saanud tõusta
Nutva neiu kõrval oli kaotan'd osa jõust ta
Siis aga kostis mere tagant poisi hele hääl:
"Ae, mu neiu, neiukene, miks sa nutad sääl?
Mina elan ikka ju su kohal, sees ja pääl
Kadakasse peitsin oma hinge sinu jaoks,
Et ma sinu elurannalt iialgi ei kaoks."
On kadakas küll väike, kuid igavesti neiu jaoks