Vana Jutuvestja Laul

Mustavad orgude sügavad süled,
tee viib, kus tundmata vald,
langeb ta nõkku ehk tõuseb ta üles,
üht teed läeb ränduri jalg.

Räägi, oh rännumees, kust sina tuled,
keegi siin täna ei kuula küll sind.

Kõrtsudes mehed ootavad rindel,
kõrv kuulab ränduri huult,
silmis on tühjus ent tahe on kindel,
suruvad kannule kuivava suu.

Täna su paberid, täna su suled
toopide tsurad ja kõrtsitoa ving.

Sain süüa,
sain lüüa,
laud lookas kui kõrtsmiku selg.

Vaid müüa
end püüa
kui kannab veel kaarikutelg.

Oota, laulu löön kui tee toob sinna.
Oota, koidikul on teele minna,
koidikul on teele minna taas.