Krambid

Mu sõbral on jälle krambid
Süda vaikselt veel lööb
Mu sõbral on jälle krambid
See on viimane öö

Mina istun ja suitsetan toolil
Millesti küll mõelda, ei tea
Ära hoia mu käsi kui suren
Ära silita pead

Tahaksin surra valguse käes
Üksinda taevalaotuse all
Mitte valgete linade vahel
Käsi tilguti all

Surmas me oleme alati üksi
Ruumi ei ole siin kahel
Mõelda võib kõike, kuid ainsaks jääb palve:
Ära siis sure veel sõber

Vaksali peldikus surnuks end süstides
Elu võib olla ka seegi
Oli see ainus mõte, mu sõber?
Su surmast sai sõnumi keegi

Mu sõbral on jälle krambid
Süda vaikselt veel lööb
Mu sõbral on jälle krambid
See on viimane öö.